Söömishäiretega patsientide uuringu analüüs

Söömishäire on psühholoogiline probleem. Inimesel tekivad ebanormaalsed mõtted enda kohta ning et ta oleks endaga rahul hakkab ta nõudma endal väga palju. Söömishäiretega patsientidele tehtud uuringu põhjal saab välja tuua nende erinevused tervetest indiviididest.  Erinevusteks on kõhnuseihalus, buliimia, rahulolematus kehaga, mittetõhusus, perfektsionism, interpersonaalne usaldamatus, introtseptiivne teadlikkus, küpsusehirmud, asketism, impulsi regulatsioon ja sotsiaalne ebakindlus, mis olid tunduvalt suuremad tervete indiviidide omadustest. Suurim erinevus oli rahulolematus kehaga ja introtseptiline teadlikkus. Kuigi ka tervetel indiviididel oli kõige tähtsam omadus rahulolematus kehaga, oli see siiski oluliselt vähe tähtis võrreldes patsientidega. Introtseptiline teadlikkus ja kõhnuseihalus olid tervetel indiviididel teiste omadusetega sama tasemel ehk siis see ei olnud nii tähtis, kuigi patsientidel olid need järgmised kõrgem saadud tulemused peale rahulolematuse kehaga. Need on suurimad erinevused tervete ja patsientide vahel.

Söömishäiretega patsientidel ei olnud tervetest indiviiditest madalamaid tulemusi, ehk siis söömishäirega patsient pidas uuringus nimetatud omadusi palju tähtsamaks, kui seda tegi terve indiviid.  Põhjus võib olla selles, et söömishäirega patsient nõuab endalt kõiges parim olemist ning samas on tal väga madal enesehinnang. Madala enesehinnangu tõstmiseks nõuabki ta endalt, et ta oleks kõige ilusam, targem, täpseim jne ning kui ta ei saavuta endalt nõutud tulemust, on ta enda vastu veelgi karmim.

Omadused, mis on jäänud samaks aja jooksul, on rahulolematus kehaga, perfektsionism, asketism. Peale teist korda küsitlust muutus kõhnuseihalus, mittetõhusus, impulsi regulatsioon. Suurimad muutumised söömishäirega patsientide omadustes on küpsusehirmud, buliimia ja introtseptiline teadlikkus. Patsientide tulemused olid siiski kõrgemad, kui tervetel indiviididel.  Tulemused on ootuspärased, kuna söömishäirega patsient ei tunnista omale, et temas on mingi probleem ning kui patsient ei näe endas probleemi, siis on tema ravimine ka väga raske.

Patsiendid on psühholoogiliselt väga kinnised ja neil on lisaks muid omadusi, siis nad vajavad ravi pikaajaliselt. Algperioodil tuleb saavutada patsiendiga usaldussuhe ning siis saab teda aitama hakata. Patsiendiga tegelemine peab olema järjepidev ja kannatlik. Tagasilöökide korral peab õde nõustama ja motiveerima patsienti jätkama ravi.