Uurimustööd ja õed

Uurimustööde 7 peamist ja olulist tulemust seoses söömishäiretega:  

• Liigsöömishäire kujunemist mõjutab ema, minevikus saadud negatiivsed emotsioonid ja varasem kokkupuude ebanormaalse toitumismustriga. 
• Anorexia nervosa puhul on täheldatavad lihas-skeletisüsteemi, endokriinsüsteemi ja hematoloogilised häired ning neuroloogilised kahjustused. Bulimia nervosa-t võib vaadelda kui kestva anorexia nervosa tagajärge. 
• Kõikidele anoreksia, buliimia ja liigsöömishäirete diagnoosiga patsientidele on iseloomulik puudulik posturaalkontrolli, ebastabiilse tasakaalu, lihaspingete, liigutuste piiratud koordinatsiooni ning pinnapealse hingamise esinemine. 
• Söömishäirete pikema kestuse tulemusel õpivad patsiendid leppima vähemaga ning seeläbi leiavad viisi, kuidas alanenud funktsioneerimisega igapäevaselt hakkama saada. 
• Nii anorexia nevosale kui ka bulimia nervosale on iseloomulikud perfektsionism, obsessiiv-kompulsiivsus, negatiivne emotsionaalsus, kahju vältimine, madal enesejuhendamine, madal kooperatiivsus ja vältivad isiksusejooned. Lisaks on anorexia nervosale iseloomulik vähene huvi, enesepiiramine ja rigiidsus; bulimia nervosale on loomupärane kõrge impulsiivsus, huvi uudsete asjade vastu ning piiripealse isiksuse jooned. 
• Söömishäire võib esile kutsuda ülemäärane kehaline aktiivsus.   
• Söömishäiretega patsientidel on tavaliselt väga madal enesehinnang ning peale selle, et ennast paksuks peetakse, ollakse ka enda suhtes negatiivsel seisukohal õppimise, edukuse jms suhtes.

Õed/ämmaemandad puutuvad erinevate söömishäirete iseärasustega kokku oma igapäeva töös ning sellepärast peaksid õed/ämmaemandad olema teadlikud söömishäirete sümptomidest. Nad peavad olema tähelepanelik märkama muutusi või erinevusi inimeste hulgas ning süveneda nendesse. Võib olla patsiendid ongi lihtsalt kõhnemad, kuid kunagi ei tea, mida patsiendid varjavad. Õde peaks analüüsima infot, mis ta saab patsiendilt ning kaaluma võimalust söömishäire olemasolule. Söömishäirega patsient varjab väga haigusest tulenevaid sümptomeid/tagajärgede esinemist, kuigi samas ei ole ta häirest ise teadlik. Varakult tuleb märgata inimeses muutusi, sest kui häire on algstaadiumis, siis patsiendi paranemine on kiirem ja kindlam. 

Tunduvalt tihedamini, aga ei märgata või ei taheta tegeleda patsientidega, kellel on liigsöömishäire. Praeguseks on meie ühiskonnas normaliseerunud, et inimene on suurema kehakaaluga kui varem. Üldine arvamus on ilustamata öeldes, et ülekaalulised on laisad ja nad ei viitsi endaga tegeleda, ning seetõttu ei süveneta probleemi. Kuid ka hoolimata piirangutest, näiteks ajapuudus ja ülekaalulisuse normaliseerumine, peaks õde tunduvalt rohkem tegelema patsiendiga, andma talle nõu ning õpetama.